Maailma esimese elektrilise kolmerattalise jalgratta leiutas 1881. aastal prantsuse insener Gustave Truffaut. Selle kolmerattalise ratta toiteallikaks oli plii-happeaku. Ent 1873. aastal inglase Robert Davidsoni primaarakut kasutav elektriauto ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud. Hiljem kasutati elektrisõidukeid plii-happe-, nikkel-kaadmiumi-, nikkel-metallhüdriidi-, liitium--ioon- ja kütuseelemendiakudega.
Akude tüübid ja jõudlus
1. Plii-happeakud (sh plii-happegeellakud): odav, stabiilne jõudlus; enamik turul olevaid elektrisõidukeid kasutab seda tüüpi akut.
2. Liitium-ioonakud (üldtuntud kui liitiumakud): kallid, ebastabiilsed, plahvatusohtlikud ja madala ohutusteguriga. Praegu arendamisel olev liitiumraudfosfaadi aku tegeleb ohutusprobleemiga.